Elora Hiiu Haigla

★☆☆☆☆

"Suurepärane koht" neile, kes soovivad kiiremini oma lähedastest vabaneda. Vaid paar nädalat ja teie sugulasest jääb alles vaid kuiv kest. See on väga mugav kõigile: riigile, meditsiinitöötajatele, ühiskonnale. Kahjuks jätab sellistes asutustes töötamine paratamatult jälje inimeste käitumisele. Nende hing hakkab järk-järgult lagunema, kaastunne, empaatia ja teised elavatele inimestele omased tunded kaovad jäljetult nende südamest. Paljud neist ei aimagi, et nad on ammu surnud, nagu ka paljud nende patsiendid, ja jätkavad lihtsalt inertsist tööl käimist. Võib-olla saab nende teekonna heaks lõpuks olema üks nende enda asutuse palatidest, kus neil võib avaneda võimalus läbida kõik paratamatuse aktsepteerimise etapid ja kohtuda unustusega silmitsi. Kõigile, kes on just selle asutusega kokku puutunud, annan ühe nõuande: paremaks ei lähe – vähemalt mitte teie lähedaste jaoks ja kindlasti mitte siin. Kui nad on sattunud siia, siis tõenäoliselt pole neil kaua aega jäänud. Leidke endas jõudu ja võimalus nad siit ära viia ning lasta neil leida igavene rahu rahulikumates oludes. Selle peale tasub mõelda. Kõigile rahu.

★★★★★

Viisakas ja vastutulelik teenindus.

★★★★★

See on hea haigla, personal on väga lahke, nad võtsid sinna vastu puusaluumurduga vanaema, on ilmne, et nad hoolivad ja inimese tervis on oluline, toit on ka hea, hoone sisemus on ka väga kena.

★★☆☆☆

See pole haigla, see on pigem... hospice. Inimesed tavaliselt sealt tagasi ei tule. Kõik on hubane ja toit tundub maitsev, aga varustust pole. Näiteks onkoloogiaosakonnas pole isegi hapnikumaske. Sa lämbuksid, kui prooviksid. Kahjuks tegeleb meie valitsus oma kodanike tervise ja hooldusega vähe. Aga raha on ka muude asjade jaoks.

★☆☆☆☆

Ma tõesti tahtsin talle hea hinde anda ja korraliku arvustuse kirjutada, aga see, mida ma avastasin, takistas mind seda tegemast. 2024. aasta kevadel oli mu vanaisa korduvalt haiglas. Esmapilgul tundus kõik korras, toit oli maitsev ja tema eest hoolitseti hästi. Aga siis tekkis tema haiguse tõttu tüsistus ja ta viidi kiiresti piirkondlikku haiglasse. Järgmisel päeval, kui ma teda külastama läksin, hoolitsesid õed tema eest ja küsisid hämmeldunult, kus ta kogu selle aja (peaaegu kaks kuud) oli olnud. Ma vastasin: "Viimase ühe." Kui ma küsisin, miks nad küsivad, ütlesid nad mulle, et nad pole kunagi näinud tema seljal ja suguelunditel nii KOHUTAVAS seisus lamatisi!!! See on lihtsalt mõeldamatu!!! KUIDAS?!? Seega, vabandage mind, terve kahe kuu jooksul, kui nad tal mähkmeid vahetasid, ei pestud teda kordagi? Mis pilkamine see on?! Sellega ei ole võimalik midagi teha, kuna kõik on meie eest kaitstud, aga ma palun teil olla valvsad, kui peaks juhtuma, et lähedane sinna satub!!